nii plastpotis (ümbrispotiga ja ilma) kui ka poorses savipotis ja keraamilises potis.
Algul olid ju koores ja plastpotis, ikka ei sobinud ja see polnud see.
Põhjus oli selles, et koores tuli neid rohkem kasta (mina kastsin harvem) kui looduslikke kuukingi. Substraat oleks võinud olla ka teisem: kas segu erinevatest komponentidest või siis peenema fraktsiooniga koor.
Suurem põhjus ikka -- samblapall oli kena ja miks mitte niimoodi proovida nagu neile kohane ja nende enda kodumaal kasvatatakse, traditsiooniliselt.
 |
| 29.juuli 2012 |
Sellel perioodil oli isegi aega piserdada iga hommik, taimi oli ka hulga vähem. Kõik nagu toimis, juurtele meeldis, aga teatud periood. Olenes ikka aastaajast ja vee hulgast, kasta tuli ettevaatlikult. Raske periood on talvine ehk kütteperiood, siis tuli piirduda vaid piserdamisega.
 |
| 9. september 2012 |
 |
| 30. jaanuar 2013 |
Pärnumaa turbasammal oli õudus kuubis, tuli mujalt paremat hankida.
Tuli mõte keraamilisest potist, tahtsin välimust.
Kaubanduse omad enam ei rahuldanud ja jõudis kätte aeg näpud ise saviseks teha, ja siit kõik alguse saigi.
Keraamilise poti ajastu -- ilus, aga suhteliselt keeruline!
Teadsin ju, millise valiku teen, samas endal peas vasardamas -- see ju ei hinga, hullem veel kui poorne.
Kindlasti oli samblapall etem poorses savipotis, keraamilises aga enam mitte.
See kõik, mis jäi poti sisse, oli niiskes ja umbses.
Vabatahtlikult üks probleem juures lisaks kuivadele tingimustele.
Varsti suve lõpul lisandus kolmaski -- aja nappus -- täiskohaga tööl ja koolis
(eriala muutus -- aiandus loovutas tee lõplikult meditsiinile).
Kuivus -- iga päev ei ole mahti kergelt piserdada, ja kui pall läbimärjaks teha, siis liialt vettis ja pott on umbne, olgugi et põhjas suur auk ja sees võrkpott.
Meie samblaga oligi veel suurem jama, kuigi välimuselt sain lõpuks väga ilusa. Tundub, et sammalt sai liiast, äkki oleks pidanud hoopis õhemad pallid tegema.
Või üle päeva kergelt piserdama, kahes osas ja igal hommikul vähemalt tund aega varem üles. Kindlasti, eriti kui uneaega niigi nappis!
Neofid näitasid ka seda märki, et neil saab ka juba siiber.
Ja siiber oligi, seda näitas ümberistutus. Juuri oli nii ja naasuguseid.
Õnneks sügisesed uued neofid istutasin juba ettenägelikult kooresse. Nägin ju tunduvat vahet hübriidide kasvamisel pallil ja koores.
Kuna keraamika endale meeldib ja pakub naudingut,
et sellest hobist ja neist pottidest mitte loobuda, tuli leida uus lahendus.
Juba kevadest saadik oli mõlkunud meeles naturaalne vulkaaniline kivim.
Selline see ongi, mina lasin voolavast kuumast veest läbi, pesin n.ö tolmu maha.
Lihtsalt harjumusest!
Mõtlikuks tegi veel üks kogemus -- kergkruusaga.
Kusagil aasta kasvasid looduslikud kuukingad ja nii mõni teinegi liik edukalt selles.
Edukus sõltus poti ja juure suhtest. Suur pott ja vähe juuri pole ühegi kasvusubstraadi puhul teretulnud. Vaatasid läbi poti juuri, et võiks kasta, aga keskelt oli hoopis niiske.
Praktiliselt sama seis kujunes nüüdki,
et nende juurte jaoks osutusid keraamilised potid suureks.
Ei olnud ka vastavas mõõdus plastpotte, mis oleksid sobitunud täpselt keraamilistega.
Leidsin endaarust hea lahenduse, miks mitte võrkpotid taaskasutusse.
Niimoodi peaks olema lahendatud poti keskmise osas niiskuse probleem.
Olenevalt põhja kaldest, lisasin mõnele potile põhja penoplasti tükke.
Osad jäid sellest ilma.
Võrkpott täitis hästi keraamilist,
lisas õhulisust ja hoidis kokku kivimit :) :) :) !
Need, mis said 27. jaanuaril istutatud,
kastsin täna kergelt veega.
Eilse istutusega kokku on neid
kivimis 17 tükki, kaks lähevad veel sinna juurde.
Kaheksa jäävad veel samblasse. Neist viis on puhtas uus-meremaa pikas samblas.
Need kolm eraldi on meie ja uus-meremaa samblaga pooleks, jäävad pingsale jälgimisele.
Ülejäänud ja NWO omad on siis koores.
